Loomisel on platvorm Terviklik Eesti, mis koondab uue ühiskonna loomise mõttekaaslasi.
Täname südamest kõiki, kes on konverentsidest osa võtnud osalustasu tasudes või toetanud muul moel!
Neljas konverents jõudis esimest korda ka teleuudistesse, siin linkide all TV3 ja Tallinna TV kajastused.
Neljanda konverentsi ettekannete videoülesvõtted:
Täname südamest kõiki, kes on konverentsidest osa võtnud osalustasu tasudes või toetanud muul moel!
Neljas konverents jõudis esimest korda ka teleuudistesse, siin linkide all TV3 ja Tallinna TV kajastused.
Neljanda konverentsi ettekannete videoülesvõtted:
|
Prof Tero Autio - "Kuidas luua demokraatlikku ja jätkusuutlikku haridussüsteemi?"
|
Dots Tiiu Kuurme - "Väärtustest ja turuväärtustest meie kasvatusmõtlemises"
|
|
|
|
|
Rea Raus - “Jätkusuutlikku arengut toetav haridus”
|
Villu Mengel - "Haridus ja haritus"
|
Paneeldiskussioon
Uue ühiskonna loomise neljas konverents
„Haridus – vabade inimeste värav tulevikku“
23. aprillil Haapsalus, 24. aprillil Pärnus ja 30. aprillil Tallinnas
Meie rahva püsimajäämise eeldus on terviklik haridus.
Uue ühiskonna loomise konverentsid on võtnud fookusse hariduse ning alustame juurtasandilt ehk küsimusega,
mis on lahti põhialustega, millele tugineb üldharidus tänases Eestis ning sedakaudu kogu meie ühiskond.
Anglo-ameerikaliku hariduse strateegia (mis kahjuks ka siinmail laiutab) huvides on üksnes sobiva kontingendi ettevalmistamine tööturule ehk inimest ei väärtustata tema terviklikkuses. Inimesest on paraku selles süsteemis saanud majanduskasvu instrument, inimene kui hingelis-vaimne olend on järjest enam surutud tahaplaanile.
Sellest tuleneb kogu muu retoorika ja stsenaariumid, mis hetkel on kulmineerunud absurdiga erakoolide suunal.
Selleks, et säilitada oma maad ja rahvast, tuleb mõista, et ellujäämiseks tuleb meil kollektiivselt valida TERVIKLIK elu mõtestamise suund (keha, hinge ja vaimu ühtsus; teadmiste, oskuste ja kogemuse ühtsus, ühiskonna-, kultuuri- ja perekonnaseoste ühtsus jne) ning sellest lähtuvalt luua inimest ja loodust austav elukorraldus.
Selleks, et midagi muuta haridusmaastikul, tuleb kõigepealt võimalikult laialt meie rahva seas TEADVUSTADA juurprobleemid ning nendega Uue ühiskonna loomise neljas konverents tegelebki.
Konverentsil esinevad prof Tero Autio (Luksemburgi Ülikool), dotsent Tiiu Kuurme (Tallinna Ülikool), Rea Raus (Tampere Ülikool) ja Villu Mengel (Pärnu Herbert Hahni Kooli juhataja).
laupäeval, 23. aprillil kell 11.00-17.00
Haapsalus Läänemaa Ühisgümnaasiumi saalis Wiedemanni 15
pühapäeval, 24. aprillil kell 11.00-17.00
Pärnus OCC konverentsikeskuse suures saalis (hotell St. Peterburg), Hospitali 6a
laupäeval, 30 aprillil kell 11.00-17.00
Tallinnas Euroopa hotelli Lääne-Euroopa saalis, Paadi 5
konverents “Haridus - vabade inimeste värav tulevikku”
Konverentsi programm
11.00 - 11.15 Sissejuhatus, Uue Ühiskonna konverentside sarja eestvedaja Saale Kareda
11.15 - 12.15 “How to build a democratically sound and sustainable system of education?“/” Kuidas luua demokraatlikku ja jätkusuutlikku haridussüsteemi?”, prof Tero Autio, Luksemburgi Ülikool / tõlge Rea Raus
12.15 - 12.30 Paus
12.30 – 13.15 “Väärtustest ja turuväärtustest meie kasvatusmõtlemises”, dotsent Tiiu Kuurme, Tallinna Ülikool
13.15 - 14.00 “Jätkusuutlikku arengut toetav haridus”, Rea Raus, Tampere Ülikool, Läänemaa Ühisgümnaasium
14.00 - 15.00 VAHEAEG
15.00 - 15.50 “Haridus ja haritus", Villu Mengel, Pärnu Herbert Hahni Kooli juhataja
15.50 - 16.00 Paus
16.00 - 17.00 Paneeldiskussioon, juhatab Saale Kareda
17.00 - 17.30 Küsimused, lõpuarutelu, konverentsi kokkuvõte
Iga ettekande lõppu on planeeritud ka aega küsimusteks 5-10 minutit.
Korraldajad jätavad endale õiguse teha päevakavas vajaduse korral muudatusi.
11.00 - 11.15 Sissejuhatus, Uue Ühiskonna konverentside sarja eestvedaja Saale Kareda
11.15 - 12.15 “How to build a democratically sound and sustainable system of education?“/” Kuidas luua demokraatlikku ja jätkusuutlikku haridussüsteemi?”, prof Tero Autio, Luksemburgi Ülikool / tõlge Rea Raus
12.15 - 12.30 Paus
12.30 – 13.15 “Väärtustest ja turuväärtustest meie kasvatusmõtlemises”, dotsent Tiiu Kuurme, Tallinna Ülikool
13.15 - 14.00 “Jätkusuutlikku arengut toetav haridus”, Rea Raus, Tampere Ülikool, Läänemaa Ühisgümnaasium
14.00 - 15.00 VAHEAEG
15.00 - 15.50 “Haridus ja haritus", Villu Mengel, Pärnu Herbert Hahni Kooli juhataja
15.50 - 16.00 Paus
16.00 - 17.00 Paneeldiskussioon, juhatab Saale Kareda
17.00 - 17.30 Küsimused, lõpuarutelu, konverentsi kokkuvõte
Iga ettekande lõppu on planeeritud ka aega küsimusteks 5-10 minutit.
Korraldajad jätavad endale õiguse teha päevakavas vajaduse korral muudatusi.
Konverentsi teesid
Kuidas luua demokraatlikku ja jätkusuutlikku haridussüsteemi?
Tero Autio
Tänastes haridusarengutes näeme tugevat survet standardiseerida haridus ja kasvatus, mis vastaks rahvusvahelistele, riikideülestele regulatsioonidele. Sellisel trendil on märkimisväärne mõju rahvuskultuurile, kohalikule eripärale, mitmekesisusele üldisemalt. Täna võime rääkida Globaalsest Haridusreformi mudelist (lühendina GERM - ingl k pisik), mis tegelikult hävitab haridust selle terviklikkuses.
Milline mõju nendes protsessides on õppekaval ja kuidas peaksime vaatlema erinevate õppekavakäsituste mõju? On ju õppekava tegelikult see vahend, mis juhib kogu haridussüsteemi ühes või teises suunas liikuma. Saksa kultuuriruumist pärit Bildung, mis tähendab terviklikku vaadet inimese arengule, kasvatusele ja haridusele, kaotas oma populaarsuse pärast Teist maailmasõda, mõistetavatel ajaloolistel põhjustel. Bildung, kohalikus kontekstis rakendatuna, loob tänaseni üldhariduse tuuma Soomes - ühena vähestest riikidest, kes rakendab Bildung-traditsiooni.
Sellest erinev on anglo-ameerika õppekava käsitus, mis keskendub utilitaristlikele ja instrumentaalsetele hariduse aspektidele, kus kooli roll on valmistada ette kodanikku tööturul osalemiseks. Peamised eesmärgid hariduses tulenevad siin majanduslikest argumentidest ning toetatakse ja tunnustatakse eelkõige efektiivsust nende eesmärkide poole jõudmisel. Majandusest on saanud peamine poliitiline ja hariduslik dogma. Õpetajast oodatakse sel juhul tehniliste oskuste meisterlikku valdamist, õpetaja on kui tehnik, kes peab efektiivselt kindlustama testide tulemused, õppijate kindlate oskuste ja kompetentside omandamist, olles erinevate meetodite ja tehniliste vahendite meisterlik käsitseja. Kasvatusküsimused asenduvad mõõdetavusega, väljundipõhise õppega. Võrdlusena tuues on Bildung traditsioon, kus õpetaja ülesanne on õppida oma õpilasi tundma selleks, et toetada nende unikaalse potentsiaali avanemist, luua eeldused terviklikuks, holistlikuks, ka moraalseks arenguks.
Soome näitel võib öelda, et haridust ja kasvatust ei saa piirata üksnes majandusest tulenevate eesmärkide, korporatiivse mõtlemisega, ilma et see omaks hävitavat mõju, eriti väikerahva arengule. Peame kaitsma lapsi liigse konkurentsi, stressi ja liig varajaste ja kõrgete nõudmiste eest. Lapsepõlvel on sügav sisemine väärtus iseenesest ning see on eriline aegruum, mis on ette nähtud rahulikuks arenguks, loovuse ja kujutlusvõime mitmekülgseks arenguks.
Väärtustest ja turuväärtustest meie kasvatusmõtlemises
Tiiu Kuurme
Nii kasvatusel kui haridusel on tugev väärtuseline iseloom: kasvame ise ja kasvatame oma järeltulijaid mingite väärtuste rüpes ning mingite väärtuste poole. Igal ajastul astuvad valitsevate ideoloogiate mõjul esile ühed väärtused ja teised taanduvad. Täna dikteerib hariduse ja kasvatuse vallas nii väärtusi kui arenguid turumajanduse ja sellega seotud finantskapitali ülimuslikkus. Kasvatusel ja haridusel on aga igas inimkultuuris omaenese algupärane sisu ja tähendused, mis on seotud arusaamadega, kes inimene on ja milliseks peab ta saama. Seega on neil mõlemal välja kujunenud omaenese identiteet ja omaette sõnavara, mille abil neid mõista ja kirjeldada. Siit peaks välja kasvama ka kooli identiteet – koht lapse kõigekülgseks arenguks.
Praegusega oleme olukorras, kus nii oma mõjude kui mõistetega on hariduse valdkonda okupeerimas majandus. Uusliberalistliku ideoloogia mõjul on haridusest ja koolist hakatud rääkima ja mõtlema majandusterminites, mis on märgatavalt kahjustanud hariduse ja kasvatuse omaidentiteeti, lihtsustanud valdkondlikku mõtlemist ning sellele vastavalt ka laste, õpetajate ning koolidega ringikäimist. Turuväärtused ja neile vastav sõnavara (teenus, konkurents, klient, efektiivsus, väljundid, tulemuslikkus, edu, hind(amine) jne) on pannud meid unustama algupäraselt inimesega seotud kasvatusmõtlemisele omase mõistestiku, mis on välja kujunenud aastatuhandete jooksul, ja olnud seotud arenguga, tarkusega, enesetäiustumisega, hea eluga, eetilisusega, voorustega, elu mõtestamisega, suhetega jne, kokkuvõttes täiuslikumate eluvormide otsinguga.
Kui rääkida inimelu ja -olemise horisontaalsest ja vertikaalsest dimensioonist, oleme ära andmas viimast, mis tähistab indiviidide vaimset arengut, kindlustades ühtaegu ka kultuurilis-ühiskondliku arengu enama valgustatuse, õigluse ja rahumeele suunas. Sedalaadi arengute nähtavateks märkideks on asjade sisu tähenduse kadumine, mida asendab punktijaht, ebakindlus väärtustes ja eetilise ala kahjustused, süvenev instrumentaalne mõtlemine ja võõrandumine. Selle tulemus on inimese loobumine olemast vaba omaenese maailmavaate ja moraali looja. Kujuneb sõltuvus ehk moodne orjus.
Mida teha? Taas oleks vaja tuletada meelde oma erakordsus inimesena ja õigus saada vastavalt koheldud, teadvustada valdkondlikku algupärast omaidentiteeti ja hakata teadlikult meie üht sügavaimat kultuuriväärtust ravima sellest ohtlikust viirusest.
Jätkusuutlikku arengut toetav haridus
Rea Raus
Globaalsed probleemid on jõudnud haridusse. Üha suurenev ja kohati absurdini jõudnud tarbijalikkus, meelelahutuse esikohale seadmine elu kõrgemate väärtuste ja eesmärkide üle ning kohati lausa pime usk tehnoloogia kõikvõimsusesse ja lubatavusesse ei ole enam mitte üksikisiku või ühiskonna probleem, vaid keerukas probleemide pundar, kus põimuvad sotsiaalsed, ökoloogilised ja majanduslikud aspektid. Elame inimkonna suurimas jätkusuutlikkuse kriisis, kus haridusvaldkonnal on täita võtmeroll. Müriaad erinevaid uurijaid ja teadlasi kinnitab, et selle kriisi juurpõhjused on meie “läänelikus” väärtussüsteemis ning kasvatuse ja hariduse ülesanne on tuua igipõlised väärtused ja terviklik arusaam inimese arengust ning kohast maailmas tagasi fookusesse.
Globaalsete arengute taustal räägime Eestis täna üha rohkem uuest/uuenevast/uuenenud õpikäsitusest. Rahulolematus senise õpikäsitusega (mille üheks märgiks on ka lapsevanemate suurenev huvi kogukonnakoolide asutamise vastu) paneb küsima, mis see uus õpikäsitus siis on. Sageli tundub, et uue õpikäsituse sisuks jääb uute meetodite või haridustehnoloogia üle arutlemine, õpetaja kutse üha täpsem standardiseerimine ja peenhäälestus, kuid tahaplaanile jääb küsimus väärtuste arengu toetamisest, isiksuse terviklikust arengust. Mehhanistliku ning holistliku maailmavaate, õpikäsituse võrdluse kaudu on võimalik paremini mõista ja mõtestada nii õpetaja kui õppija rolli, arusaama kasvatuse ja õppimise eesmärkidest ning probleemkohtadest.
Targemaks saab mõeldes ja mõtestades (haigestumise tõttu jäi ettekanne konverentsil pidamata)
Ülo Vooglaid
Kõik me oleme elukestvas õppes. Vahe on ehk ainult selles, kui järjekindlad me oleme, kui sihiteadlikud, kui süsteemsed ja nõudlikud nii enda kui teiste suhtes.Seda kõike, mida oleks vaja elus teada ja osata, pole võimalik kuskil kuidagi selgeks õppida!
Kellelgi ei ole võimalik kuskil kunagi kuidagi ära õppida kõike, mida elus vaja võib minna. Elu on kordades keerukam!
Võimalik on õppida mõtlema.
Võimalik on korraldada nii, et lapsed hakkavad vaimustusega mõtlema, looma ja uurima, süstematiseerima ja modelleerima... lootuses avastada ja aru saada, nähtu süsteemiks seostada. Nii kujuneb võime näha asjade, protsesside ja nähtuste taha.
Nähtavasti oleks vaja aduda, et õppida saab TEKSTE.
Targemaks saab mõeldes ja mõtestades.
Väärtuseks ei ole paljad teadmised (mille olemasolu eest koolis hindeid pannakse), vaid TEADMISE, OSKAMISE JA ARUSAAMISE ÜHTSUS.
Väärtuseks on adekvaatselt mõelda ja mõtestada kõike kuuldut-nähtut-kogetut.
Haridus ja haritus
Villu Mengel
Haridusest saab tõeline väärtus alles siis, kui selle omandamisega kaasneb ka harituse omandamine.
Haridust võib vaadelda nii väikese kui ka suure pildina.
Väike, lihtsustatud pilt on see, mida oleme harjunud igapäevases koolihariduses kogema – teadmiste, oskuste omandamine, mida mõõdetakse kindlate kriteeriumidega ja kinnitatakse tunnistusega.
Haridus suure pildina on väärtus, kus kõike ei saa mõõta. Hariduse mõõdetamatu dimensioon on haritus.
Harituse omandamine ületab haridusasutuse piirid. See toimub iga päev, igal pool, sest me kõik oleme üksteisele õpetajad-kasvatajad.
Harituks kujunetakse õpetamise-õppimise-kasvatuse koostoimes. Selles protsessis esmane roll on kasvatusel.
Vene keeles on kasvatus ’vospitanie’ – vaimse telje, hinge toitmine, inimese olemuse toitmine.
Dmitri Mendelejev: „Haridus ilma kasvatuseta on kui mõõk hullumeelse käes“.
Haritud inimene kannab oma peres, rahvas, ühiskonnas vaimsust ja loob selle läbi arengut, turvalisust, kaitset oma perele, rahvale, ühiskonnale, inimkonnale.
Kuidas luua demokraatlikku ja jätkusuutlikku haridussüsteemi?
Tero Autio
Tänastes haridusarengutes näeme tugevat survet standardiseerida haridus ja kasvatus, mis vastaks rahvusvahelistele, riikideülestele regulatsioonidele. Sellisel trendil on märkimisväärne mõju rahvuskultuurile, kohalikule eripärale, mitmekesisusele üldisemalt. Täna võime rääkida Globaalsest Haridusreformi mudelist (lühendina GERM - ingl k pisik), mis tegelikult hävitab haridust selle terviklikkuses.
Milline mõju nendes protsessides on õppekaval ja kuidas peaksime vaatlema erinevate õppekavakäsituste mõju? On ju õppekava tegelikult see vahend, mis juhib kogu haridussüsteemi ühes või teises suunas liikuma. Saksa kultuuriruumist pärit Bildung, mis tähendab terviklikku vaadet inimese arengule, kasvatusele ja haridusele, kaotas oma populaarsuse pärast Teist maailmasõda, mõistetavatel ajaloolistel põhjustel. Bildung, kohalikus kontekstis rakendatuna, loob tänaseni üldhariduse tuuma Soomes - ühena vähestest riikidest, kes rakendab Bildung-traditsiooni.
Sellest erinev on anglo-ameerika õppekava käsitus, mis keskendub utilitaristlikele ja instrumentaalsetele hariduse aspektidele, kus kooli roll on valmistada ette kodanikku tööturul osalemiseks. Peamised eesmärgid hariduses tulenevad siin majanduslikest argumentidest ning toetatakse ja tunnustatakse eelkõige efektiivsust nende eesmärkide poole jõudmisel. Majandusest on saanud peamine poliitiline ja hariduslik dogma. Õpetajast oodatakse sel juhul tehniliste oskuste meisterlikku valdamist, õpetaja on kui tehnik, kes peab efektiivselt kindlustama testide tulemused, õppijate kindlate oskuste ja kompetentside omandamist, olles erinevate meetodite ja tehniliste vahendite meisterlik käsitseja. Kasvatusküsimused asenduvad mõõdetavusega, väljundipõhise õppega. Võrdlusena tuues on Bildung traditsioon, kus õpetaja ülesanne on õppida oma õpilasi tundma selleks, et toetada nende unikaalse potentsiaali avanemist, luua eeldused terviklikuks, holistlikuks, ka moraalseks arenguks.
Soome näitel võib öelda, et haridust ja kasvatust ei saa piirata üksnes majandusest tulenevate eesmärkide, korporatiivse mõtlemisega, ilma et see omaks hävitavat mõju, eriti väikerahva arengule. Peame kaitsma lapsi liigse konkurentsi, stressi ja liig varajaste ja kõrgete nõudmiste eest. Lapsepõlvel on sügav sisemine väärtus iseenesest ning see on eriline aegruum, mis on ette nähtud rahulikuks arenguks, loovuse ja kujutlusvõime mitmekülgseks arenguks.
Väärtustest ja turuväärtustest meie kasvatusmõtlemises
Tiiu Kuurme
Nii kasvatusel kui haridusel on tugev väärtuseline iseloom: kasvame ise ja kasvatame oma järeltulijaid mingite väärtuste rüpes ning mingite väärtuste poole. Igal ajastul astuvad valitsevate ideoloogiate mõjul esile ühed väärtused ja teised taanduvad. Täna dikteerib hariduse ja kasvatuse vallas nii väärtusi kui arenguid turumajanduse ja sellega seotud finantskapitali ülimuslikkus. Kasvatusel ja haridusel on aga igas inimkultuuris omaenese algupärane sisu ja tähendused, mis on seotud arusaamadega, kes inimene on ja milliseks peab ta saama. Seega on neil mõlemal välja kujunenud omaenese identiteet ja omaette sõnavara, mille abil neid mõista ja kirjeldada. Siit peaks välja kasvama ka kooli identiteet – koht lapse kõigekülgseks arenguks.
Praegusega oleme olukorras, kus nii oma mõjude kui mõistetega on hariduse valdkonda okupeerimas majandus. Uusliberalistliku ideoloogia mõjul on haridusest ja koolist hakatud rääkima ja mõtlema majandusterminites, mis on märgatavalt kahjustanud hariduse ja kasvatuse omaidentiteeti, lihtsustanud valdkondlikku mõtlemist ning sellele vastavalt ka laste, õpetajate ning koolidega ringikäimist. Turuväärtused ja neile vastav sõnavara (teenus, konkurents, klient, efektiivsus, väljundid, tulemuslikkus, edu, hind(amine) jne) on pannud meid unustama algupäraselt inimesega seotud kasvatusmõtlemisele omase mõistestiku, mis on välja kujunenud aastatuhandete jooksul, ja olnud seotud arenguga, tarkusega, enesetäiustumisega, hea eluga, eetilisusega, voorustega, elu mõtestamisega, suhetega jne, kokkuvõttes täiuslikumate eluvormide otsinguga.
Kui rääkida inimelu ja -olemise horisontaalsest ja vertikaalsest dimensioonist, oleme ära andmas viimast, mis tähistab indiviidide vaimset arengut, kindlustades ühtaegu ka kultuurilis-ühiskondliku arengu enama valgustatuse, õigluse ja rahumeele suunas. Sedalaadi arengute nähtavateks märkideks on asjade sisu tähenduse kadumine, mida asendab punktijaht, ebakindlus väärtustes ja eetilise ala kahjustused, süvenev instrumentaalne mõtlemine ja võõrandumine. Selle tulemus on inimese loobumine olemast vaba omaenese maailmavaate ja moraali looja. Kujuneb sõltuvus ehk moodne orjus.
Mida teha? Taas oleks vaja tuletada meelde oma erakordsus inimesena ja õigus saada vastavalt koheldud, teadvustada valdkondlikku algupärast omaidentiteeti ja hakata teadlikult meie üht sügavaimat kultuuriväärtust ravima sellest ohtlikust viirusest.
Jätkusuutlikku arengut toetav haridus
Rea Raus
Globaalsed probleemid on jõudnud haridusse. Üha suurenev ja kohati absurdini jõudnud tarbijalikkus, meelelahutuse esikohale seadmine elu kõrgemate väärtuste ja eesmärkide üle ning kohati lausa pime usk tehnoloogia kõikvõimsusesse ja lubatavusesse ei ole enam mitte üksikisiku või ühiskonna probleem, vaid keerukas probleemide pundar, kus põimuvad sotsiaalsed, ökoloogilised ja majanduslikud aspektid. Elame inimkonna suurimas jätkusuutlikkuse kriisis, kus haridusvaldkonnal on täita võtmeroll. Müriaad erinevaid uurijaid ja teadlasi kinnitab, et selle kriisi juurpõhjused on meie “läänelikus” väärtussüsteemis ning kasvatuse ja hariduse ülesanne on tuua igipõlised väärtused ja terviklik arusaam inimese arengust ning kohast maailmas tagasi fookusesse.
Globaalsete arengute taustal räägime Eestis täna üha rohkem uuest/uuenevast/uuenenud õpikäsitusest. Rahulolematus senise õpikäsitusega (mille üheks märgiks on ka lapsevanemate suurenev huvi kogukonnakoolide asutamise vastu) paneb küsima, mis see uus õpikäsitus siis on. Sageli tundub, et uue õpikäsituse sisuks jääb uute meetodite või haridustehnoloogia üle arutlemine, õpetaja kutse üha täpsem standardiseerimine ja peenhäälestus, kuid tahaplaanile jääb küsimus väärtuste arengu toetamisest, isiksuse terviklikust arengust. Mehhanistliku ning holistliku maailmavaate, õpikäsituse võrdluse kaudu on võimalik paremini mõista ja mõtestada nii õpetaja kui õppija rolli, arusaama kasvatuse ja õppimise eesmärkidest ning probleemkohtadest.
Targemaks saab mõeldes ja mõtestades (haigestumise tõttu jäi ettekanne konverentsil pidamata)
Ülo Vooglaid
Kõik me oleme elukestvas õppes. Vahe on ehk ainult selles, kui järjekindlad me oleme, kui sihiteadlikud, kui süsteemsed ja nõudlikud nii enda kui teiste suhtes.Seda kõike, mida oleks vaja elus teada ja osata, pole võimalik kuskil kuidagi selgeks õppida!
Kellelgi ei ole võimalik kuskil kunagi kuidagi ära õppida kõike, mida elus vaja võib minna. Elu on kordades keerukam!
Võimalik on õppida mõtlema.
Võimalik on korraldada nii, et lapsed hakkavad vaimustusega mõtlema, looma ja uurima, süstematiseerima ja modelleerima... lootuses avastada ja aru saada, nähtu süsteemiks seostada. Nii kujuneb võime näha asjade, protsesside ja nähtuste taha.
Nähtavasti oleks vaja aduda, et õppida saab TEKSTE.
Targemaks saab mõeldes ja mõtestades.
Väärtuseks ei ole paljad teadmised (mille olemasolu eest koolis hindeid pannakse), vaid TEADMISE, OSKAMISE JA ARUSAAMISE ÜHTSUS.
Väärtuseks on adekvaatselt mõelda ja mõtestada kõike kuuldut-nähtut-kogetut.
Haridus ja haritus
Villu Mengel
Haridusest saab tõeline väärtus alles siis, kui selle omandamisega kaasneb ka harituse omandamine.
Haridust võib vaadelda nii väikese kui ka suure pildina.
Väike, lihtsustatud pilt on see, mida oleme harjunud igapäevases koolihariduses kogema – teadmiste, oskuste omandamine, mida mõõdetakse kindlate kriteeriumidega ja kinnitatakse tunnistusega.
Haridus suure pildina on väärtus, kus kõike ei saa mõõta. Hariduse mõõdetamatu dimensioon on haritus.
Harituse omandamine ületab haridusasutuse piirid. See toimub iga päev, igal pool, sest me kõik oleme üksteisele õpetajad-kasvatajad.
Harituks kujunetakse õpetamise-õppimise-kasvatuse koostoimes. Selles protsessis esmane roll on kasvatusel.
Vene keeles on kasvatus ’vospitanie’ – vaimse telje, hinge toitmine, inimese olemuse toitmine.
Dmitri Mendelejev: „Haridus ilma kasvatuseta on kui mõõk hullumeelse käes“.
Haritud inimene kannab oma peres, rahvas, ühiskonnas vaimsust ja loob selle läbi arengut, turvalisust, kaitset oma perele, rahvale, ühiskonnale, inimkonnale.
***
|
|
Saale Kareda (Foto: ERR)
|
©Saale Kareda 2015. Kõik õigused kaitstud.
