Tajume maailma ja nn reaalsust olenevalt sellest, milline on meie teadvuse seisund. Mitte ainult aastanumbri vahetumisel, vaid igal hetkel on meil valida, kas loome oma teadvusseisundi kaudu selgemat, puhtamat, kõige elavaga kooskõlalist reaalsust või laseme end allavoolu tõmmata pessimismi, lagunemise, lõhenemise ilmingutel. Kõige suurem kunst on mitte sulgeda silmi olukorra tõsiduse ees, aga samas säilitada kontakt puhta ja loova jumaliku algega iseendas ning mõista, et vanade süsteemide hääbumine ei tähenda üksnes nn vana maailma lõppu, vaid ühtlasi ka uute võimaluste sündi.
Aastasadu inimesi teatud eetilistes raamides hoidnud religioonide mõju on üha vähenenud. Ühest küljest võib selles näha maailma hukkaminekut, sest ühiskonda pikka aega stabiliseerinud eetilised raamid on lagunemas. Teisalt võib religioossete sundraamide ärakukkumine anda otsivale vaimule võimaluse jõuda selgemini oma olemusliku tuumani ehk siis looja potentsiaali äratundmisele iseendas. Kui kaosesse kukkunul õnnestub põhjast läbi käia nii, et ta leiab üles iseenda tuuma ning suudab uuesti tõusta, siis on ta mõistnud ka seda, et sügavamal tasandil kuulub kõik kokku ning eraldatuse illusioon on enamike meie maiste hädade põhjustaja. Ilmselt just sellises sügava languse faasis on praegu meie ühiskond, ent sellele langusele saab järgneda tõus, kui piisav hulk inimesi selle protsessi käigus suudab läbi näha eraldatuse illusiooni – ja mitte ainult läbi näha, vaid seda ka põhjani mõista.
Religioossete raamide kõige olulisem kasvatuslik aspekt on olnud alandlikkuse (selle sõna kõige paremas mõttes) õpetus ja selles vallas ongi ühiskonnas praegu kõige valusam puudujääk. Ükskõik, mida me teeme või millisel positsioonil keegi ei asuks ühiskondlikus hierarhias – me oleme siia kehastunud kõik piirangulises olemisvormis ehk siis mitte kellelgi ei ole lõplikku tõde ega ole keegi „parem“ või „kõrgem“ teistest. Mida kõrgemale positsioonile inimene ühiskonnas asub, seda süvendatumalt peaks ta tegelema alandlikkuse distsipliiniga töös iseendaga ning ausa analüüsiga, kas ta ikka rakendab talle usaldatud võimu vastutustundlikult ühise elukorralduse hüvanguks. Paraku näeme praeguses ühiskonnas enamasti vastupidist.
Siiski ei püsi vastutustundetute valitsemine enam kaua, sest on jõutud staadiumi, kus hävitatakse otseselt ka iseennast ning selleks, et ellu jääda, vajatakse inimesi, kes suudavad näha sügavamale ja kaugemale, kes on võimelised võtma vastutust ning kel on julgust vahetada paradigmat.
Ühiskondliku elu muutmiseks ei piisa ainult sildistavast kriitikast, vaja on põhjalikku analüüsi. Olukorra süvitsiminev analüüs on eelduseks, et üldse aru saada, mis on valesti, kus on põhjused ning millistes protsessides me parasjagu oleme – selles vallas ei väsi ma tähelepanu juhtimast meie kõige läbinägelikuma ühiskonnateadlase Ülo Vooglaiu tekstidele ja loengutele. Analüüs on eelduseks, et mõista olukorra kogu tõsidust. Analüüs üksi meid aga ei päästa. Samavõrra vajame visioone, millised võiksid olla väljapääsuteed, millised protsessid aitaksid meil leida üha suurenevasse kaosesse kalduvas ühiskonnas uue korrastatuse algeid.
Olles kontaktis oma vaimenergiaga, on inimesel võimalik puhtast teadvusest pärineva alginformatsiooniga „kirjutada üle“ vigastatud ja moonutatud informatsiooni rakutasandil, misläbi inimene suudab end tervendada rakutasandil ehk suudab taastada algse olukorra enne haigestumist. See nõuab pidevat joondust oma vaimse kõrgema olemusega, püsivust ja kannatlikkust. Sama on meil võimalik teha ka ühiskondlikul tasandil – kui mõistame selle protsessi olemust ja võimalikkust. Meil on võimalik kollektiivselt kirjutada üle „vigaseid faile“ ühisteadvuses, niipea kui oleme need läbi näinud, põhjused analüüsinud ning suudame ühendada oma vaimujõu ja materiaalse maailma võimalused puhtas taotluses, et luua struktuure, mis toimiksid kooskõlas kõige elavaga ning kõigi hüvanguks.
Ehk siis – ühiskonna tervenemine algab iga inimese sisemisest korrastumisest ja tervenemisest. See võib toimuda nii religiooni, traditsioonilise vaimse õpetuse raames kui ka ilma vahendajateta, otseühenduses Algallikaga. Igal hingel oma ainuaadne teerada. Praeguse maailma väljakutse seisneb tarkuses ületada vastandumist, lõhenemist, killustumist, et luua terviklikumat reaalsust, mis arvestaks kõigi elavate olendite eksisteerimisõiguse ja nende elementaarsete eluvajadustega. Niikaua kuni laseme end lõhestada ja killustada, jätkub allakäik ühiskonnas. Niipea kui suudame lugematuteks kildudeks jagunenud reaalsuse taga aduda ühtset teadvust, ei saa meid aga enam tülli ajada ja lõhestada, sest mis mõtet on tülitseda iseendaga? Siis loome reaalsust, mille vundamendiks on austus Elu vastu ehk iga elusolendi vastu ehk lõppkokkuvõttes – iseenda vastu.
